Shodõ kalligraafia kunst — Jaapani idamaise esteetika töötuba
Eelmisel nädalal külastas meid kolleeg Masepon, Kanazawa Vivistopist ja tänu temale saime sukelduda ühe töötoa raames Jaapani kunsti, katsetada erinevaid kunstitehnikad Jaapani kalligraafia Shodõ kunstistiili ja riisipaberi värvimise tehnikas Sumi-Nagasi=Marbling stiilis.
Töötoa alguses oli vivinautidel põnev teada saada, kus asub Kanazawa, mitu elanikku elab selles linnas ja kui suur Kanazawa linn üldse on. Saime võrrelda Kanazawa ja Tallinna linnu omavahel ja arutleda, mille poolest on nad sarnased ja erinevad. Näiteks saime teada, et Kanazawas ja Tallinnas elab umbkaudu sama palju inimesi, kuid Kanazawa on pea 3 korda suurem Tallinna pindala osas.
Seejärel tutvustas Masepon meile Shodõ kunstistiili, tuues erinevaid näiteid. Shodõ kalligraafia on Jaapanis üks populaarsemaid kujutavaid kunste. Kalligraafilisi töid hinnatakse mitte vähem kui maale. Kuid seda tüüpi kujutaval kunstil on lisaks kunstilistele väärtustele sügav filosoofiline tähendus.
Lihtsa ja elegantse wabi-sabi suhe — üks idamaise esteetika põhiprintsiipe, kajastub selgelt kalligraafilistes teostes. Ida kalligraafias pole midagi juhuslikku: iga joone ja punkti puhul on oluline algus, suund, vorm ja lõpp. Oluline on tasakaal elementide vahel ning isegi tühi ruum räägib palju. Hieroglüüfid on harmoonilised, proportsionaalsed, tasakaalustatud. Saime teada, et Shodõ maalistiil sai alguse Hiinast ja jõudis alles seejärel Jaapanisse. Shodõ on kalligraafia, kirjamärkide “kirjutamise viis”, kõige lihtsamas mõttes on kalligraafia kauni kirjutamise kunst. Meister loob bambuspintsliga riisipaberile tindiga kunstiteose. See kehastab harmooniat ja ilu.
Idamaa elanikud usuvad, et hieroglüüfil on ka püha tähendus, sest tähte peetakse idas sõnumiks taevast ja seetõttu kannab kalligraafiline märk energialaengut. Tutvustades shodõ maalistiili, näitas Masepon kirjamärke, kus pidime ära arvama ja otsima kahel pildil kujutatud kirjamärkidel õiget kirjamärki. Selgus, et antud kirjatehnika võimaldab läheneda selle kunstile läbi isikliku kogemuse ja tunnetuse. Siin ei ole õigeid ega valesid vastuseid.
Enne, kui asusime kalligraafia praktiliste tegevuste juurde, pakkus Masepon teha vivinautidel Sumi-Nagasi=marbling stiilis riisipaberile mustreid. Marbling ehk marmoreerimine. See ei pea olema ainult paberil, vaid võib olla ka kangal, puidul ja üldiselt kõigel, mida saab veevanni panna. Tehnikaid on mitu, ühed kuulsamad on Türgi ebru ja Jaapani suminagashi. Kõiki tehnikaid ühendab see, et muster kandub veepinnalt paberile või muule materjalile ning iga muster on kordumatu ehk üks-ühele korrata ei saa. Riisipaberi värvimise protsess oli väga põnev ja väljakutsuv ning igaüks sai selle ülesannega ilusti hakkama. Veepealsed joonised tehakse tavaliselt spetsiaalsete värvidega ja neil on iseloomulikud mustrid. Meistri standard-tööriistade hulka kuuluvad puupulgad, pintslid, naasklid.
Vivinautidel oli väga põnev sukelduda Shodõ maalistiili maailma ja lasid enda fantaasial lennata. Nad uurisid erinevaid sõnu ja oli huvitav teada saada, kuidas on võimalik kõiki kirjamärke mäletada ja kas tõesti vahest on õigete kirjamärkide leidmise puhul abimeheks Google.
Töötoa lõpus kõik said oma küsimustele vastuseid ja riisipaberile sai tehtud mitmeid erinevaid mustreid, bambusepintsli abil sai palju harjutatud shodõ kirjatehnikas hieroglüüfide kirjutamist.
Suur tänu Vivistop Kanazawa ja Masepon! Aitäh Hikarile, kes tuli töötuppa appi!
Tekst ja fotod: Vivita Estonia
Juuli 2023
