Kogukonnatunde kasvatamine
VIVISTOP Telliskivis märkame igapäevaselt, kui suure õhinaga lapsed meie juurde tulevad ja missuguse mängleva kergusega nad uusi ideid välja mõtlevad. Seni aga me ei ole näinud, et suur grupp VIVITA liikmeid ühiselt oma loodud idee kallal pikemaajaliselt toimetamiseks.
Nii me siis startisimegi veebruari alguses täiesti uue kontseptsiooniga: laste enda juhitud töötubade sari nimega Social Club. Kuna algne initsiatiiv tuli ikkagi meilt täiskasvanutelt, siis oli meie kõige esimese kohtumise eesmärgiks koos paika panna, mis see Social Club siis ikkagi laste nägemuses olla võiks…
Ja lapsed laususidki nagu ühest suust “VIVITA kogukond”, “kohtumispaik”, “lähedus”, “sõprade klubi”. Tundub, et me ei pidanudki selgitama, miks selline töötubade sari siis ikkagi loodud sai — kõik tundus nende jaoks niigi iseenestmõistetav. Sealt edasi jäi üle kokku leppida, kuidas Social Club toimima hakkab. Kõigepealt panime paika käitumismeelespea, mis aitaks üleüldist meeleolu hoida, näiteks “naerusuine”, “austav”, “sõnaõigus”, “loovalt lähenemine”.
Kõige olulisemaks vestluseks osutus aga otsustusprotsessides kokkuleppimine. Meile endalegi üllatuseks olid lapsed selles osas eriti arukad — nad teadsid väga hästi, kuidas ühtsus tekib. Järgnevalt kirjeldangi laste poolt välja mõeldud otsusprotsessi.
Social Club’i otsustusprotsess
- Kokkusaamine: kõik algab kohtumisest ja hetkes olemisest
- Mõtlemine: kõigepealt mõtleb igaüks vaikselt oma ideede peale
- Mõtete jagamine: jagades saame koos maailma vallutada
- Selgitamine: igaühel on õigus oma ideed ise selgitada, oluline on alati teised lõpuni kuulata
- Hääletamine: kõik peavad olema nõus valitud tegevustega.
Aga mis siis juhtub, kui ollakse otsuse vastu? Kui põhjuseks on viitsimatus, siis see inimene ei pea korralduses osalema. Kui aga põhjuseks on mõjuv argument, siis tuleb jätkata selgitamisega. Lapsed osutasid ka konfliktide lahendamise vajadusele: kui õhustik on häiritud, tuleb leida vahendajad, kes aitaks konfliktist väljuda. Oluline on ka huumorimeel, see võib nii mõnegi olukorra ära päästa :)
Peale pikka mõttetööd ja kokkulepeteni jõudmist jäi vaid üle välja mõelda, mis on Social Club’i esimene üritus. Trummmmipõrin ja tulemuseks osutus…. PÕGENEMISTUBA!
Mõeldud, tehtud
Kui esimese ürituse otsus sai tehtud, siis jäi üle ainult idee ellu viia. Selleks leppisime kokku korrapärased kohtumised — iga kahe nädala tagant tegime üleskutse kohtumiseks. Pandeemia tõttu toimus enamus kokkusaamisi Zoomi vahendusel, kuid sellest hoolimata olid lapsed endiselt sama entusiastlikud. Kuigi kohtumistel osalevad lapsed ja nende arv pidevalt kõikus, ei seganud see kuidagi tiimitunnet — ühine idee oli peamiseks käivitavaks jõuks.
Peale pikki arutelusid ja mustmiljon ideed saime üheskoos paika põgenemistoa kontseptsiooni. Nüüd jäi üle ainult see idee ellu viia — õnneks saime sellest ajast alates ka füüsiliselt VIVISTOPis kohtuda. Siinkohal pidid algul täiskasvanud aktiivsema rolli võtma ja näitama, kust alustada idee realiseerimist….
Kui esimesed mööblitükid said liigutatud, juhtus midagi enneolematut — lapsed jooksid välkkiirusel stuudios ringi, et leida põgenemistoa seinade ehitamiseks kõige õigemad materjalid. Kastid, padjad, klaverid ja sirmid — kõik läks kaubaks ja muutuks seinaks! Ja meile endalegi üllatuslikult tõmmati kaasa ka kõik teised, kes samal ajal VIVISTOPis parasjagu olid.
Kui seinad said püsti pandud alustasime ka täpsemate atraktsioonide prototüüpimisega. Tegime hulganiselt sõnamänge ja koodide murdmist, millest osad on päriselt mängus vajalikud ja osad on loodud lihtsalt segadusse ajamiseks :) Muidugi peitsime igale poole ka vihjeid juhuks kui põgenejad hätta jäävad.
Peale uudiskiri valmimist ja laiali saatmist, oligi aeg põgenemistoa Kood V töötoad läbi viia. Kolmestes gruppides ja kinniseotud silmadega viidi VIVITA liikmed robootinurga kõige tagumisemasse nurka — sealt pidid nad kolme toa erinevaid ülesandeid nuputades välja saama. Ja see ei olnudki nii lihtne! Aeg-ajalt oli vaja grupid õigele teele juhatada. Näiteks osutus morsekoodi lahti murdmine ja paberist pusle kokku panemine kõige keerulisemateks ülessanneteks. Sellest hoolimata said kõik grupid 60 minutiga 3 toast välja. Kõige kiirem grupp väljus aga juba 35 minutiga!
Täiskasvanute roll
Enne töötubade sarja ellu kutsumist arutasid mentorid ka omavahel läbi, missugust rolli nad peaksid selles projektis kandma. Leppisime kokku, et oleme laste kokku kutsujad — loome iga ürituse üleskutse ja üritame kokku saades küsimustega suunates idee järjest täpsemaks mõelda.
“Aga mis te arvate, mis me peaksime järgmisena tegema?”. See lause päästis meid väga mitmest olukorrast. Vahel polnud isegi meil endal mingit aimdust, mida siis järgmisena ikkagi peaks tegema. Õnneks teadsid lapsed ise kõige paremini, mida nad tahavad…
Kokkuvõtvalt võib öelda, et vähem on rohkem. Selleks, et lapsed võtaksid juhtimise enda kätte, tuleb täiskasvanutel astuda hea mitu sammu tagasi… Ja esitada vaikselt olukorda järgides õigel ajal õigeid küsimusi.
Töötubade sari: Steveli Säde, Kertu Ilves ja Eva Liisa Kubinyi
Tekst: Eva Liisa Kubinyi
Pildid: Steveli Säde, Elis Vilde
