Kasutu masin?!
Inspireerituna legendaarse kunstniku ja disaineri Bruno Munari kunstitöödest ehitasime Loovkaose töötubade sarja raames ühe mobiilse skulptuuri, mida kutsutakse hellitavalt “kasutuks masinaks”. Oma viljakate katsetuste abil on Munari tuntust kogunud just kineetilise kunsti rajajana — liikuvad elemendid olid tema kunstis olulisel kohal. Just sarnast eksperimenteerivat kunstniku mõtlemisviisi soovisime ka lastesse sütitada. Et leiutamine sujuks õlitatult, panime iga osaleja jaoks kokku ka ühe üllatuspaki, milles oli hulgaliselt väikseid ja suuremaid geomeetrilisi kujundeid lõigatud erinevatest jääkmaterjalidest ning üks pisike lõngakera.
Ja nii jõudiski kätte meisterdamise aeg! Aga enne kui saime paki avada, tuli teha musklid soojaks, et näpud saaks kärmelt toimetada. Plankingu väljakutse sobis selleks otstarbeks ideaalselt: lisaks näppudele said sooja ka kogu keha. Soojenduse järel said lapsed kuulda ka Bruno Munari lühikest elulugu ja teha kiire katse. Munari avastas kineetilise kunsti tänu ühele oma lapsepõlve mälestusele: ta viskas väikseks lõigatud pabertükid aknast alla ja nägi, kui ilusad need materjalid lenneldes on. Lapsed said ka seda järele proovida visates üllatuspaki sisu ülevalt alla.
Edasi liikusime katse-eksitus meetodil: ilma eriliste juhtnöörideta proovisid lapsed oma skulptuuri valmis ehitada. Keerukus seisnes just selles, et kuidas erinevad kujundid omavahel tasakaalu saada. Midagi muud ei jäänudki üle kui lihtsalt proovida, sest võimalikke lahenduskäike on ilmatu palju. Abiks olid aga väiksemad kujundid, mida sai teiste kujundite peale liimida, et paremat tasakaalu saavutada. Ja nii saidki kõik lapsed oma mobiilse skupltuuri valmis.
Viimaseks sammuks jäi aga kujundite kaunistamine. Visuaalid valmisid väga erinevates stiilides. Oli nii minimalistlikku ja abstraktset lähenemisviisi kui ka peensusteni välja joonistatud looduse motiive. Nii tekitasid valminud kunstiteosed hulganiselt erinevaid assotsioone: küll ajasid erinevad metsaelanikud üksteist nööri abil taga või soovisid geomeetrilised mehikesed jõuda kuu peale. Igal juhul on erinevate lugude jaoks viljakas pinnas laotud, järellugu sõltub aga laste enda nägemusest…
Lahendamata on veel jäänud aga “kasutu masina” mõiste. Sellise nime andis oma teostele kunstnik ise, tehes just nalja disaini mõttekuse üle. Muidugi on “kasutus” väga subjektiivne ja mobiilse skulptuuri funktsionaalsus seisneb just selle ilus. Liikuvad kujundid on hüpnotiseerivad: nende vaatamine pakub hingerahu. Eriti päikselisel päeval tekitab skulptuur ka põnevat valguse ja varjude mängu. Ja nii saabki kasutuse mõiste täielikult ümber lükatud.
Töötoa korraldajad: Vera Naydenova ja Eva Liisa Kubinyi
Tekst: Eva Liisa Kubinyi
Pildid: VIVITA Estonia
